SCHOOL

Nagu mulle lahkelt mainiti, siis pole ma veel kooli kohta eriti midagi kirjutanud peale nende kahe esimese väga lühikese päeva. On siis vist aeg kätte jõudnud seda nädalapikkust koolielu veidi lähemalt kirjeldada.
Inimesed. Nad on jah.... teistsugused. Vahel tekib tunne, et mitte mina ei ole vahetusõpilane, vaid nemad on. Lubage, ma selgitan näitega. Lähenen inimesele koridori peal, keda ma tean et käib minu klassis ja kes oskab inglise keelt rääkida. Minul toimub temaga järgmine tund ning kuna ma pole ennast temale veel tuvustanud, siis mõtlen, et nüüd oleks täpselt õige hetk selle tuvustamiseks ja pealekauba saaks teada isegi, kus tund toimub. Igatahes, lähen jooksen selle inimese juurde, ütlen "Hei, what's up, do you know where our next class is?" ja nende reaktsioon sarnaneb südameataki eelsele faasile või närvivapusutsele. Tekib siis tunne, et mis ma valesti tegin. Kas olin liiga pealetükkiv? Kas olin agressiive või näen lihtsalt välja nagu koletis tema jaoks? Läheb mõni sekund mööda ja siis kuulen vastuseks hiirepiiksu mis kõlab nagu "Yes". Mina siis vastan:" Super, so is it okay if I follow you?"...Noogutus. Aga see ei ole veel kõige naljakam. Lähen klassi ja istun vaba pingi taha ja siis seesama inimene tuleb mu juurde ja küsib vaikselt, kas ta võib mu kõrvale istuda... Ei tead see koht on mu sõprade jaoks keda mul ilmselgelt siin koolis nii palju on. (Lisaküsimus, millele vastuseid ootan kommenteerimiskasti allpool: Miks tahab ta mu kõrvale istuda, kui ta teab, et selleks peab minuga rääkima ja mulle asju inglise keelde tõlkima? Olen siiralt huvitatud.)
Okei, aga see oli ehk kõige hullem näide ka. Aga see tõesti juhtus. Ja ma tõin selle eriliselt välja selleks, et oleks selgem pilt sellest, kui "lihtne" siin tegelikult sõpru saada on. Minu lõunasöök toimub iga päev sama seltskonnaga: 75% neist on asiaadid, kes on sõbrad kahe tüdrukuga, kes julgesid minuga esimesel normaalselt pikal koolipäeval rääkida. Keegi teine ei ole soovi avaldanud minuga lõunat süüa ja kuna mul hetkel on seal mugav olla siis ise veel ei soovi oma võimalusi avastama minna selle sama põhjuse pärast, mida üleval mainisin.
Aga tegelikult olen kohanud siin veel toredaid inimesi. Poisid tunduvad siin olevat kordi sõbralikumad, paljud tüdrukud hoiavad nii-öelda oma gruppide juurde ja keegi minuga eriti vestlust arendada siiamaani pole tahtnud, kuigi olen üritanud kuidagi läheneda ja küsida. Aga loomulikult ei kehti see kõigi tüdrukute kohta. Jah, protsentuaalselt on poisid kindlasti rohkem abivalmid, tulevad ise rääkima koridoris või kutsuvad seltskonda free periodi ajal, kui näevad, et istun üksi, kuid tüdrukud see-eest, vähemalt need kes minuga räägivad, oskavad rohkem aidata, kui mul midagi v'ga vaja on. Vastuseks paljuküsitud küsimusele, et kas mul sõpru juba on: Ei. Mitte minu mõistes sõpru. Mul on siin pigem hetkel veel tugiisikud, kelle poole saan pöörduda häda korral. Aga samas, kõigest nädal oldud nii et olen positiivne et läheb paremaks!
Tundidest niipalju, et enamus ajast vahin seinu. Midagi paremat tihti teha ei ole, eriti hollandi keele tunnis kus ma isegi ei oska kuskilt alustada. Jah, mul on tegelikult üks hollandi keele õpik mille järgi peaksin keelt õppima, aga raske on keskenduda sellele pikalt, sest aju väsib niigi kogu sellest keelest ära kui seda igal pool mu ümber räägitakse. Economy või matemaatika tunnis üritan sõnaraamatuga tõlkida ülesandeid ja siis lahendada, kuid seda on raske teha, kui ma ei saa aru õpetaja seletusest, kuidas neid lahendada. Natuke ikka areneb see asi õnneks. Prantuse keele tunnis räägin õpetajaga prantsuse keeles nii, et teised õpilased minust üldse aru ei saa nii et sellega on vist kõik korras. Inglise keele tund on raskem aste ehk siis terve tund toimub inglise keeles (minu õnneks) ja seal on mul hea olla, lemmiktund siiani. Siis on loomulikult veel bsm, mis on rohkem tegude tund ja kunst, kus ainult 1 tund 3st on teooria. Hästi.
Kool mulle üldiselt meeldib, kuigi müraga veel harjunud ei ole. Siin koolis käib 1800 õpilast ja kokku on 3 hoonet, nii et te vist oskate ette kujutada mu muret, kui kuulsin et osad tunnid toimuvad teistes majades. Ma eksin juba selles peamajas ära.... Aga ilmselgelt saan küsida abi õpilaselt ja kui nad mind aidata ei taha, siis on alati võimalus neid lihtsalt jälitada, eks?
Ma ei oskagi öelda, mida tunnen kooli osas. Tahaks nagu minna, aga samas ei tahaks.
Ahjaa, unustasin mainida et mul nüüd iga päev liiga palju vaba aega, mida on tarvis sisustada. Nimelt minul on vähem tunde kui teistel, mis tähendab et kahe tunni vahel on tihtipeale üle 2 tunni aega, mille jooksul saan lahendada oma peas kõiki maailma probleeme ja veel lisaks jääb aega lihtsalt seinu vahtida. Tihti lähen raamatukokku magama. Kodutööd mul ju ka teha ei ole, kuigi sellega saaks kenasti seda aega sisustada. Raamatud on ka kõik otsas ja raamatukokku pole jõudnud kah, nii et eks ma hakkan leiutama viise, kuidas iseennast lõbustada.
Panin kokku ka lühikese, kuid äärimselt lõbustava video rattasõidust koju. Nautige.

 

 

 

 

 

 

 

Jah ma valetasin, see oli tegelikult igav video :)

Tadaa
Inger