Ere the sun rises.
Päev algas suhteliselt rahulikult ja samas ebameeldivalt. Keegi ei taha ärgata kell 6.15 oma sünnipäeva hommikul, kas pole mitte tõsi (samas, kes teab....) ? Aga kui ma ärkasin, siis olin esimene inimene terve maja peale üleval. Tegin igahommikuseid asju ja kui majast väljusin, siis üles oli tõusta jõudnud vaid Cor, kes siis mulle õnne soovis enne kui lahkusin.
Kooli jõudes oli kõik suhteliselt tuim, kuigi sõit sinna osutus meeldivaks toreda muusika ja ilusa päikesetõusu tõttu. Inglise keele tund hakkas pihta nii, et keegi ei aimanud et mul sünnipäev on. Peale seda tundi oli mul 3 vaba tundi järjest, mille puhul tavaliselt lähen koju, kuid seekord mitte. Õues sadas vihma ja kuna minu sõpradel olid 2 tundi ära jäetud, siis mul oli, kellega neid vabu tunde veeta. Istusn Li Cheniga rahulikult mingile pingile, vaatasime tema telefoninst multikaid kui järsku nurga tagant astus välja 5 klassivenda šokolaadikoogiga, millel oli suured šokolaaditähed nimega "INGER" ja "17" küünal. See oli väga-väga šokeeriv, eriti veel kui nad laulma hakkasid ja majapidaja tuli ka juurde ja veel mingi õpetaja tuli kohe vaatama, mis toimub. Ma pole harjunud.
Kui küünlad olid puhutud, siis istusime kõik koos laua taha istuma ja hakkasime kooki sööma prantuse keele õpetaja poolt loovutatud plasttaldrikute peal. Nad isegi andsid mulle kingitusi ka- põhimõtteliselt "diabetes" ehk suhkruhaigus võtab lühidalt kokku nende kingituse. Karp täis hapuribasid, toblerone, mingi hollandi sinterklaasi küpsised, stroopwaffelsid ja siis sain veel ühelt klassivennalt Liverpooli nr1 Fan pastaka. No kui kooki pidin lahti lõikama, siis käed värisesid terve aja ja kooki ka süüa ei saanud selle sama faktori tõttu. Ühesõnaga, väga väga tore ja armas neist.
Kuidas ma selle küll lõpuni söön?
Pärast seda jätkus päev üsna rahulikus tempos, sest keegi peale sõprade ei teadnud midagi mu sünnipäevast (õnneks või kahjuks). Kuid see kõik muutus kui prantsuse keele õpetaja niiiii lahke oli et teatas tunni ajal tervele klassile, et mul on sünnipäev. Selle peale pöörasid kõik järsku pead minu poole, kuna istun klassi kõige tagumises pingis, ja soovid õnne läbisegi. Mul hakkas sellest lihtsalt kole piinlik, tõmbasin näost punaseks ja ütlesin "merci". Õpetaja lasi mul seejärel klassile selgitada, mis ma sünnipäevaks sain (tuletan meelde, et tema nägi kui mulle kooki toodi) ja siis kui ta küsis mult, kui vanaks ma sain, siis pea lõi tühjaks ja mitteüheski keeles ei tulnud meelde, kuidas on 17. Kõik naersid selle peale ja siis kui lõpuks ütlesin "dix-sept" siis mind jäeti rahule ja sain piinlikust ilma pilkudeta nautida.
Päeva jooksul veel paar inimest nii-öelda juhuslikult said teada ja soovisid õnne. Inglise keele tund oli juhtumisi ka päeva viimane tund (tunniplaanid siin ruulivad) ja seal vaatasime Doctor Who'd taaskord, seekordseks episoodiks oli "Blink", mille õpetaja valis välja Halloweeni puhul. Kuna olin seda näinud juba, siis mulle see hirmu ei valmistanud, see-eest aga sain nautida klassikaaslaste koha peal hüppamist.
Koju tulles ei olnud enam kedagi siin, nii et tulin oma tuppa ja hakkasin sünnipäevaõnnitlustele vastama. Õhtusöök algas kell 6.30 ja sünnipäeva puhul oli söögituba kaunistatud ning minu taldrikule oli kingitustekuhi pandud. Pere soovis ka õnne ja siis sõime minu üht lemmiktoitu ja kuulasime taustaks the Beatles'eid. Söögi lõpuks olin nii täis, et Karlijni küpsetatud kook enam sisse ei mahtunud.
Õhtu lõppes traditsioonilise "the Voice of Hollandi" vaatamise ja kohvi joomisega ning kuna olin päevast täiesti läbi ning tüüpiline lõunauinak jäi seekord vahele, siis läksin magama hea tundega.
Tänan kõiki õnnitluste eest, aitäh vanaema Viljale kaardi eest, sain ilusti kätte, aitäh vanaema Terjele kirja eest!
Hollandi sünnipäev oli ütleme nii et suhteliselt erinev sellest, millega tavaliselt olen harjunud.
Veel tänan oma ülitoredat Eesti klassi selle video eest, mis mulle saatsite!! Üldse polnud valmis selleks.
Tadaa
Inger
PS, vabandust et rohkem pilte pole, aga see-eest tegin ehk liialt detailse päevakirjelduse ;)
