pühapäev, 1. veebruar 2015

YESYES (NONO)

Gretega sattusime just oma blogidest rääkima ja mõtlesime, et oleks väärikas lõpetada oma blogi kudiagi ilusti ka ära, nii et oleks aru saada, et jõudsime ikkagi Hollandist koju ka. Millal siis seda ikka teha, kui pea et pool aastat hiljem?
Üritan mälu järgi ära seletada siis kõik toreda ja kurva, mis juhtus vahemikus eelmine postitus kuni Eestisse jõudmine. Paljut seda eriti just pole.
Viimasel koolinädalal oli minu kõige viimaseks tunniks matemaatika, kus saime oma mata tööd kätte (ma tõesti ei tea, kuidas ma selliseid asju mäletan). Aga ma mäletan, et sain kõige viimase töö 6,1 ja see oli terve aasta materjalide peale, nii et õpetaja oli mu üle väga uhke.
Kolmapäeval oli meil spordipäev rannas, kus sain viimast korda koolisõpradega aega veeta. Mängisime rannajalkat, rannavõrku ja rannatennis. Ja siis niisama tantsisime seal mingi muusika saatel. Mäletan, et see oli hästi tore päev ning paremat viimast päeva klassikaaslastega oleks raske soovida. Õhtu poole läksime Leidenisse Karlijni, Cori ja Jokega, et näha ära Jorieni uus korter ning minna sööma. A jaaa Mike liitus ka meiega vist. Sõime eluhäid pannkooke ning õhtul läksime koju, kus siis mina, Karlijn ja Jeroen olime poole ööni üleval ja rääkisime mu aastast.
Neljapäeval ärkasin suure värinaga üles ning panin end valmis, et minna viimast korda kooli. Tundidesse ma ei läinud, aga läksin õpikuid ära viima ja sõpradele headaega ütlema. Andsin oma õpikud klassivenna kätte, kes pani need kuskile oma sahtlisse. Siis läksin ütlesin veel oma parimale sõbrale, kooli koristajale headaega ning ta lubas mul oma kapi kaardi alles hoida. Kõik klassikaaslsed, kes tol hetkel koolis olid, tulid kallistama ja lubasid, et räägivad minuga veel edasi. Õnneks kõik paremad sõbrad olid tol hetkel koolis. Siis Joke viis mu koju ja hakkasin pakkima (sest nagu ikka, ma pakin vaid kõige viimasel minutil).
Karlijn tuli mulle appi pakkima ja tuba korda tegema ning kolme tunni pärast olid asjad pakitud. Sõime viimast korda õhtusööki koos, vahetasime kingitusi ning siis oli aeg minna rongijaama rongi peale. Jeroen ja Aniek ei saanud kahjuks saatma tulla, nii et nendega jätsin seal hüvasti :((
Rongi peal mina eriti kellegagi rääkida ei tahtnud ning kui jõudsime sinna, kus buss pidi meile Belgiast järgi tulema, siis tuli tuju veidi tagasi. David oli meid ära saatma tulnud, lisaks veel mõned vahetusõpilased kes YES'ile ei tulnud. Kõik pered kogunesid sinna ning ootasime pikka aega bussi. Suhtselt kohutav oli, raske kirjeldada. Kui buss lõpuks kohale jõudis, siis jätsime kõik hüvasti ning ei tahtnud üldse bussi astuda. Nii pea, kui seda tegin, siis istusin tagumisele pingile ja bussi ära sõites lehvitasin tagumisest aknast oma perele. Ei soovita. Bussis kuulsin teisi eestlasi peale Grete, mis olis uur šokk. Ra istus meie lähedal ning terve see 8-9 tundi mis me sõitsime Berliini, rääkisime kolmekesi oma kogemustest. See terve aeg oli päris veider limbo tunne.
YESile jõudsime esimestena kohale, hommikul kell 7 olime juba kohal. Minu kohver kaalus ilusma 23 kilo asemel 33 kilo, nii et seda oli päris armas majja vedada, kui 1 ratastest oli katki läinud. Õnneks oli Pierre meile rätikud kaasa võtnud, nii et me ei pidanud neid oma hostperedelt igaveseks laenama. Vaikselt hakkasid kõik sisse voolama, järgmistena jõudsid vist Šveitslased koos Raineri ja Marcusega ning siis juba Taanist, Norrast Elina ja Eva ja veel palju teisigi, kellega olime ELO'l lahku läinud. Veider jällegi. Esimesel päeval näiteks oli nii ilus hetk, kui Laura hakkas porgandi maitsest rääkima. See oli nii eestlaslik, et ma pidin peaaegu nutma hakkama.
YES üldiselt nägi välja selline, et oli palju vaba aega, siis plenary sessionsid, kuhu oli kutsutuid lahedaid välisesinejaid meie loenguid pidama. Näidati ka videosid ja muid lahedaid asju. Päeva ajal toimusid veel workshopid, mis olid veidi lambiseid, kuid siiski ka natuke lahedad. Õhtuti saime kõik YES loungeis kokku ja suhtlesime, tegime nalju. Sai ka jalkat vaadata, eriti põnev oli siis, kui Holland mängis Mehhikoga. Tol õhtul jagus meile palju rõõmu, sest võit tuli ju napilt. YESi pildi tegime ka veel ja siis toimus suur simulatsioon, kus jagunesime riikideks ja korraldasime revolutsioone.
Kokkuvõttes oli YES väga lahe ja hea puhvertsoon, mida oligi vaja kahe elu vahele, et see kohale jõuaks. Leidsin YESilt palju uusi sõpru üle kogu Euroopa ning tihtipeale mõtlen sellele. Oli ikka väga hea.
Viimasel hommikul kell 5 sõitsid ära Soomlased, nende seas Iina. Ma ei ole nutja inimene, kuid sellest hetkest, kui talle headaega pidi ütlema, ei suutnud nuttu peatada kella 10ni hommikul. Kõik sõbrad järjest kadusid ära ja ei tea siiani, millal ma neid jälle näen. Eriti halb oli see sellepärast, et me pidime ühest viimastena lahkuma, nii et järjest pidi teistele headaega ütlema ja vaatama, kuidas nad ära sõidavad. Seega, kui kätte jõudis meie aeg lahkuda, siis bussi isudes olime kõik väga vaiksed. Mõne tunnikese pärast aga läksid kõik juba rõõmsamaks ja tegime plaane, mida selles 33h bussisõidu jooksul teha. Sõitsime läbi Poola, Leedu, Läti ja siis Eestisse. Poolas sõime häid suitsuvorste, Leedus magasime bussis, kusjuures väga ebamugavalt, nii et ma siiamaani ei saa selja peal magada, Lätti jõudes aga olid kõigil telefonid tühjad. Läksime hommikust sööma kuskile kohta, kus pakuti keefirit. Mina ja Rainer olime väga elevil ja võtsime kohe seda, aga saime suure pettumuse osaliseks, sest see polnud üldsegi mitte õige kraam. Samas kohas istusime põrandal ja laadisime telefone. Lätis toimus ka väike rannapiknik, kus Trinel oli pihustatavat kuiva šampooni, mille järjekorda kõik tüdrukud end võtsid.
Eesti piiri ületades kõik plaksutasid ning esimeses ettejuhtuvas bensukas tegin pilti nii rekka Antsuga kui esimese ettejuhtuva eestikeelse sildiga. Taaskord, veider oli. Tartusse jõudes oli veider näha kõiki oma pere juurde jooksmas ja mõelda, et järgmised oleme meie. 2h pärast jõudsimegi Tallinna ning poeg on tulnud koju saatel lükkasime üksteist ukse juurde, sest keegi meist ei tahtnud esimesena bussist välja minna. Lõpuks olin see ikkagi mina. Veider oli. Aga samas lahe. Ma tegelikult ei oska siia lõppu midagi ilusat lõpetuseks kirjutada, nii et panen pilte ja siis ehk lõpus lisan midagi.

 Mina olengi Marcus Kiisa.
 Eestis esimeses bensukas.
 Lätis matame maha kedagi. Või siis oma vahetusaastat.
 Rick käis Hollandist Belgias.
 Eestlased lätis.
 Veidi puhkamas enne kojujõuku.
 Jee YFU
 Ahjaa Eestis oli veel JO, kus meid Jubinateks ristiti.
 Pärast ristimist JO'l.
 Leidenis viimasel õhtul rippus juuksurisalongi aknal selline kenake.
 Mina pakkimas.
 Õdedega tund enne bussii jõudmist.
 Meil oli mingi perekrunn, midagi kutsusime Elsgeesti krunniks.
 Bussis kurvad
 YESil kurvad
 YESil rõõmsad, sest Holland mängis Mehhikoga.

 Kui Halina ja Imkje pidid lahkuma.
 Leedu Macklemoreiga.
 See koht Lätis, kus oli nukravõitu keefir.
 Läti tänavatel.

 Bussis magasime mingi hetk nii, er Grete oli tooli all ja mina tooli peal.
 Iklas Antsuga.
 Evaga sõime Poolas vorste.
 Esimene eestikeelne silt.
 Mary jäi magama.
Telefone laadimas.
Kinkisin perele sellise pildi.

Paar videot ka. 



Kolmas päev on ka sellelsamal kanalil, aga siia ta teda panna ei taha.

Ühesõnaga jah, nii lõppes minu vahetusaasta. Tahaks veel.

Tadaa
Inger

1 kommentaar:

Micro Finance ütles ...
Blogi administraator eemaldas selle kommentaari.