AV

Hola mishamigos!
On olnud päris põnevat paar päeva (ei tea kas see on korralik eesti keel) ning mõtlesin, et jagan teiega natukene lugusid sest noh, miks mitte (ja mul kästi ka).
Reedest saati on mul juba vaheaeg, aga lugude jutustamist sooviksin alustada neljapäevast ehk siis viimasest koolipäevast sellel veerandil (viiendikul pigem aga noh..).
Koolipäev oli nagu ta oli, ainult et kõik olid tavalisest rõõmsamad ja rohkem ärevil, sest õhtul ootas meid kõiki ees gala (või siis ball/prom, siin selle nimi lihtsalt selline). Gala on nende versioon siis pidulike riiete õhtust- kõik tüdrukud küsivad üksteiselt päeva ajal, et noh, mis värvi sinu kleit siis on ja kuidas sa oma soengut teed. Kuna aga minu tuvtvusringkond koosneb 90% poistest siis pääsesin taolistest suuremahulistest küsitlustest.
Õhtul pärast õhtusööki aga lükkasid mu õed mind mu tuppa, käskisid ruttu riided ära vahetada ning siis tungisid mu tuppa erinevate juukselakkide ja kammide ja ma ei tea millega. Tund aega hiljem olin valmis minema ja klassivenna autoga saime neljakesi (veel kaks klassivenda liitusid) galale kohale, sest rattaga oleks olnud veidi tüütu sõita.
Kohale jõudes oli väga uhke turvakontroll, kohe alguses pandi kõiki puhuma ja vaadati ikka üle et kes on 18, turva vaatas mind väga imelikult kui ma oma Eesti ID kaardi välja võtsin. Ah ja maja ees olid mõned limusiinid, mis oli minu jaoks kohutavalt veider. Kuulsin sõpradelt, et osad tellivad kamba peale limusiini et sellega maja ette saada kohe....................................................(need punktid tähistavad minu arvamust selle kohta).
Sisse astudes oli kohe valik kahe saali vahel: üks viis live jazzbandi juurde ja teine DJ juurde. Otsustasime alguses vaadata üle jazzbandi koha ja oodata kuni keegi teine klassist kohale ilmub. Mõni aeg hiljem tuli kamp klassivendi kohale ja siis kohe tabas mind šokk sest ma olin unustanud et gala on üks nendest üritustest kus peab põsemusisid tegema ja siis kui klassivennad hakkasid kätt suruma ja pöörasid põse ette siis minu imeline kiire mõtlemine aitas mind ning pääsesin piinlikust olukorrast. huh. Aa ja poisid suruvad omavahel kätt kui üksteist näevad. Isegi see on kahtlane mu jaoks, raske on ette kujutada et Eestis ballile minnes terve klass üksteist läbi teretama hakkab. Aga uus kogemus jälle juures! Õhtu jooksul kohtasin veel klassikaaslasi ja tantsida sai päris palju DJ saalis, kokkuvõttes oli minu meelest väga lahe ja uus kogemus ning tahaks järgmine aasta tagasi tulla. Poole peal vahetasin kingad muidugi ketside vastu sest natuke võimatu on minu jaoks terve õhtu konstadega käia (ära muretse emme, kõik tüdrukud tegid seda, seekord ma polnud ainus :D). Koju jõudsin kell 2.

 Jep, taustal on Jon Snow seinal :D

 My bjuutiful sisters

Ilus pilt

 

 

Reedel oli vaba päev, nii et õhtul oli plaanis Imkjega Olümpia staadionile minna uisutama. Jõudsin kohale kella 7ks, kus sain tema hostperega kokku ja siis saime endale ilusti uisud kätte ja jää peale. Pole ammu uisutanud nii et meeldiv oli taaskogeda seda ning eriti veel kui Hollandil 24 medalit uisutamisest tuli (jep, 24). Temaga on nagu ikka alati väga lõbus!!

 

 Ta-daa

Minu meelest on pildilt näha, et me värkse õhu käes :D

SuperImkje!

 

 

 

Kolmandaks sooviks lühidalt rääkida laupäeva õhtust. Läksin Amsterdami kus sain Ziggo Domei juures kokku Grete ja tema sõpradega koolist et minna Aviciile!!! Oli megalahe kontsert paljude erieffektidega mis võtsid jalust ning jäin väga rahule!

 

 Jättis reaalselt mulje nagu taevas oleks pea kohal!

 

Film kontserdi lõpust

 

Oli meeldiv ühesõnaga!

Tadaa

Inger

 

 







666

Täna on see imeline ja samas äärimselt kohutav päev kui minul on siin Madalmaades täis kuus kuud. Uskumatu, kuud kuud. Ja samas täna on see päev kui ma avastasin et mul on ainult 4 ja pool kuud veel minna enne kui pean tagasi tulema. No ajab nutma veidikene küll, ma ei usu siiamaani et üle poole ajast on juba oldud siin. Kohe üldse ei taha tulla, palun kas ma võin ühe aasta veel siin olla? :)

Kuna ma tegelikult eriti midagi lahedat välja ei mõelnud, mida kirjutada, siis kirjutan äärmiselt tavalisest asjadest pika postituse, et mind ei piinataks kogu aeg blogi tühjusega.

Minu 6-kuune aastapäev algas täna nagu iga esmaspäev algab-tüütu äratuskella helinaga, mille seadsin 45 minutit varasemaks kui peab, et saaks rahulikult eirata ülestõusmist. Unine Inger vajab vähemalt poolt tundi hommikul, et süüa, sest muidu ta valmis ei jõua. Õde oli mu jalgratta õue pannud ööseks, sest ta tahtis garaažis rollerile ruumi teha (aaa muide ta ostis rolleri, unustasin mainida. jah, mind viidi korra lõbusõidule ka :D), nii et kui õue läksin, siis oli sadul läbimärg. Kooli jõudes trampisin uniselt neljandale korrusele matemaatika tundi, kus õpetaja hakkas seletama, kuidas kalkulaatoriga binominaalcdf-i kasutada ja kus mina parajasti pacmani ja ussi mängisin õe moodsa kalkulaatoriga. Järgmiseks tuli BSM, kus vaatasime dokumentaali Hollandi kiiruisutamismeeskonna teekonnast Olümpiale. Aga selle juurde tulen hiljem tagasi.
Esimese pausi ajal avastasin, et sööklasse on pandud suur ekraan Olümpiamängude otseülekandega, mis minu meelest on ülimalt VIP ja Eestis võiksid mõned koolid eeskuju võtta, mul oleks kindlasti rohkem soovi kooli tulla, kui teaksin, et vahetunnis saab Olümpiat vaadata.
Hollandi keele tunnis, nagu tavaliselt, vegeteerisin ja lugesin oma hollandikeelset raamatut samal ajal kui ülejäänud klass tegeles mingi lugemisülesandega. Pärast seda sain sööklasse lipata ja mänge vaadata oma vaba tunni ajal ning viimane tund oli prantsuse keel, kus tegime kuulamistesti ja tegin kõikidele teistele pähe vähemalt 5 punkti edumaaga (kokku oli 33p, ma sain 29) ja hindeks sain 8.8!
Pärast seda tulin ruttu koju, et hostvanematega veel kiiruisutamist vaadata.
Loodan, et teil oli seda sama igav lugeda kui minul oli seda kirjutada ja et te ei käsi mul enam kunagi sellist asja teha.

Et ma aga lubasin pikka postitust, siis mõtlesin, et teen siia ühe põhjaliku ülevaate Hollandi Olümpiameeskonnast ja saavutustest siiani.
Alustan laupäevast, mil toimus meeste 5000m kiiruisutamine. Terve pere rääkis pikka aega, et nende mees Sven Kramer võib päris tõsiselt võistluse kinni panna. Isegi avamistseremoonial näidati tema peale näpuga päris palju, et vaata vaata, see on kõva vend.

Sellisena kujutavad nad ette oma Sveni-nagu Kreeka jumal. Nime väärt.

Sven oli esimene hollandlane, kes uisutas ja selle jõudis kohe tabeli tippu. Järgmisena astus üles Jorrit Bergsma, kes oma sõiduga sai teisele kohale, enne kui viimane hollandlane üles astus. 

Bergsma. Ma võin vanduda, et tal on see nägu peas 90% ajast.

Viimasena tuli ringi Jan Blokhuijsen, kes siis oma ajaga tõukas riigikaaslase kolmandale. Aga pole hullu, esimene kolmikvõit Olümpial läks orantšidele! 

Vähemalt ise uhke.

Eile õhtul karjuti mind teleka ette, et ma mingil juhul medalitseremooniast ilma ei jääks. 

Minu meelest kõige armsamad mütsid maailmas ja nendega need kolm staari eriti tõsiseltvõetavad sportlased ei ole, kuigi medal kaelas ja jalalihased väidavad teisiti.

Round 2 hollandlaste võidukusest algas eile päeval, kui oli naise 3000m kiiruisutamine. Siin ma teeks veidi kiirema kokkuvõtte, sest medali sai ainult üks hollandlane seekord (pole väga hullu ikkagi). Aga ühesõnaga Irene Wüsti nimeline hollandlane võitis juba teisel võistluspäeval hollandlastele teise kulla. Päris uhke tunne oli endalgi. 

 Päris vinged küüned.

Minu meelest on tegemist dopinguga nii et tegelikult seda soovitaksin tema puhul üle kontrollida, et kas oli ikka aus võit.

Round 3 oli täna. See oli ikka päris vinge mis täna toimus, kahjuks ma kõige pealt ei näinud. Jutt käib nimelt 2x500m kiiruisutamisest, mis toimub nii, et alguses kõik võistlejad teevad 500m ja siis umbes kaks tundi hiljem teevad uuesti 500m ning ajad liidetakse kokku. Kelle koondtulemus on kiireim, saab kulla. Ühe korra alustatakse siserajalt, teise korra välisajalt. Üpris lihtne. Mina jõudsin koolist koju esimese vooru keskpaigas, kui hollandlane Jan Smeekens oli ennast esimeseks sõitnud. Üks hollandlane pärast teda põrus päris korralikult, kui stardist lahkudes kohe käna käis. Esimene korralik hollandlane, keda ma nägin, oli üks kaksikvendadest- Michel Mulder. Tema sõitis ennast esimese vooruga teisele kohale. Pärast teda sõitis tema venna Ronald Mulder veidi halvema ajaga ennast kuuendale, kuna kurvis esines tasakaaluhäire ja seega polnud etteaste selline, nagu ta oleks soovinud. 

Tunni aja pärast algas teine voor, kus alustati aeglasematest ja lõpetati kiiremaga. Seetõttu sõitis Ronald Mulder esimesena ning tegi oma sõiduga päeva parima aja(mis jäi püsima), aga kuna tema esimene polnud piisavalt kiire siis päeva lõpus leppis kolmanda kohaga (kuigi tol hetkel sai esimeseks). Järgmisena sõitis venna Michel Mulder ennast esimesele kohale ja siis tuli närviline ootamine temale, kuna Jan Smeekens pidi veel sõitma. Täiesti uskumatu, kui tihe konkurents 500m uisutamises on. See on veel hullem, kui 100m jooks. Smeekens tegi ilusti oma sõidu ära ja ekraan näitas, et ta sai esimese koha, aga siis öeldi et arvutused on käsil, sest Michel Mulderil oli kokku täpselt sama aeg mis Smeekensil. Vapustav. Smeekens arvas, et on võitnud, aga 5 sekundit hiljem kuulutati võitjaks Mulder, sest tema aeg oli TUHANDIKU võrra kiirem kokkuvõttes. Ülimalt uskumatu. Pettumus võttis umbeks minutiks üle Smeekensi näo, aga siis ta taipas, et sai hõbemedali ja ta mõistis, et selliseid asju võib juhtuda. 

 Kaksivennad Mulderid.

 Hõbemedalist Jan Smeekens

 Michel Mulder, kuldmedalist

 Päeva kiireim pronksmedalist Ronald

 Medaleid veel kaelas ei ole, tseremoonia tuleb homme!

Need mütsid!!!

Täna küsiti koolis päris mitu korda, et noh, palju siis eestlastel medaleid on. Piinlik on veidi ära joosta.

Mis me nüüd siis õppisime? Et Holland on uskumatult hea tulemusega siiani Sochi Olümpiamängudel, nende mütsid on kohutavalt armsad ning kaks kolmikvõitu on tulemus, mida sellel Olümpial ei ületata!! Hetkeseis: 3 kulda, 2 hõbedat, 2 pronksi! Tuleb juurdegi, sest peagi astub taas võitslustulle Sven Kramer 10000m kiiruisutamises. 

Tot ziens

Tadaa

Inger