FIJNE KERST

SINTERKLAAS

5. detsember on Hollandis tuntud kui Sinterklaas. Mõnes teises kultuuris on selle nimi ehk Sint Nicolas, aga kui ka see nimi ei kõla tuttavalt, siis valmistuge lühikokkuvõteks Hollandlaste eeljõuludest.
Sinterklaas Hollandis on püha, milleks hakatakse ette valmistuma nii 1-2 kuud enne selle algust. Poodi tulevad müügile "kruidnoten" ehk siis piparkoogid mis on ümmargused.

 

Veel  hakkavad pered, kes Sinterklaasi tähistavad, valmistuma ette surprise'ideks: pereliikmed kirjutavad nimekirja asjadest, mille seast võib talle kingitusi teha, et kinkija poleks täiesti lootusetult metsas ideedega ning siis pannakse paber koos nimega loosikasti. Inimesele, kelle nime sa tõmbad, pead tegema low-budget kingi ja kirjutama luuletuse, mis meie peres pidi koosnema vähemalt kaheteistkümnest kaherealisest salmist (mina kirjutasin kümme, võtsin väikese riski).

Seejärel hakkavad poodidesse müüki tulema šokolaaditähed (mitte taevatähed, aga kirjatähed), sest ka need on traditsiooniline osa Sinterklaasist.

 

Aga kes on Sinterklaas? Sinterklaas on siis selle püha nii-öelda jõuluvana, kes legendi kohaselt tuleb Hispaaniast oma abilistega, keda kutsutakse "Zwarte Piet"ideks (tõlkes: must peeter). Väidetavalt vabastas Sinterklaas peeterid orjusest ja siis hakkasid nad vabatahlikult Sinterklaasi abilisteks, kuid sellel aastal toimus suur vaidlus meedias selle üle, et kas tuleks keelustada "zwarte piet" kogu Hollandist. Rassismisüüdistus püha kohta oli tõsine nali siin meie ümbruskonnas, keegi selles mingit probleemi ei näinud ja lõpuks see teema siis jäeti ka ära ja lapsed saavad jätkuvalt oma musti peetreid imetleda teleekraanilt või poekassade tagant ( viimane nädal osad poed värvivad oma müüjad mustanahalisteks pühade puhul).

 

Pildil Sinterklaas oma abilistega.

 

5. detsember ise oli aga väga tore, pakkisin ruttu oma kingid ära ja siis tuli vanaema ka meie poole. Enne õhtusööki alustasime kinkide jagamisega nii, et kõigepealt loed ette sulle tehtud luuletuse ja siis pakud, kes sulle selle kirjutas. Mina kirjutasin luuletuse Jeroenile (tema pakkus, et luuletuse tegi vanaema) ja minule kirjutas Jorien luuletuse. Veidi piinlik oli seda mu lonkava hollandi keelega ette lugeda ja samal ajal mitte naerda.

Kokkuvõttes oli päris tore püha, väikene jõulutunne ärkas ka minu sees sellega (kuigi lund veel paista pole).

 

 Ainus pilt mille suutsin teha perest, vabandust.

 Koolis käisin selles päeval ainult kahes esimeses tunnis, sest pärast seda oli 3 tundi vaba aega. Kui läbi suure tuuletormi koju jõudsin, siis ütles Joke, et ma ei pea tagasi minema viimaseks tunniks. Koolis aga samal ajal jagati neid asju. Mulle tõid klassivennad isiklikult koju kätte.

 Sain endale vinged tuhvlid, aitäh Jorien!

 Kõik meile!!!! (mul on suus tükk juustu)

 

 

Peaaegu 2 nädalat veerandi lõpuni ja siis vaheaeg!!

 

 

Tadaa

Inger



GEZONDHEID

Iga päev mõtlen aina rohkem, et iga kulutatud minut või päev siin vahetusaastal läheb kaotsi. Milleks magada, kui saab muid asju teha? Milleks passida ja niisama vahtida, kui saab ka teisiti? Nagu üks tore Belgiast pärit kaasvahetusõpilane ütles, siis magada saab siis, kui olen surnud. Tihti juhtub ikkagi, et jään keset päeva magama, kuna diivan on liiga pehme ja padi on täpselt õiges kohas.

Aga tegutseda meeldib ka. Koolis vahel ikka küsitakse, et miks ma kodutööd teen kui ma midagi aru ei saa. Kas peaksin siis niisama ringi vahtima oma loendamatute vabade tundide ajal?

 Reede õhtul söögilauas kohe küsitakse, et noh, mis plaanid sul täna õhtuks on? Tüüpiline vastus oleks "vaatan telekat ja passin kodus", aga iga kord leian et aina vähem tahaks anda selliseid vastuseid, tahaks pigem öösiti rattaga ringi sõita ja muid asu teha/nautida. Aega on tõesti vähe. Ma olen siin juba peaaegu 4 kuud olnud ja leian et seda on liiga palju. Kõik liigub liialt kiiresti.

 

 Akash (Acar) ja Randy (Kees)

 Mina ja Li religioonimuuseumis, kus käisime klassiga.

 Kaunis tutt, Pete.

 Veel kaunim tutt, Sebas.

 Sõites Gabriellaga muuseumisse.

 Mina ja mu parim sõber, mentor Willems.

 Kellegi kukal.

 Mentoritunnis jätkuvalt.

 Lõbus rongisõit kuskile.

 Üks meie sõpradest ei tulnud kooli ja siis saatsime talle selle pildi.

Koolis käivad zombied ringi, kes pildist taustal olevaid inimesi väga osavalt.

 

 

Holland mõjub tervisele väga hästi. Siinkohal ei mõtle ma ainult rattasõitu (kuigi ka sellel on suur osa sellest), vaid pigem seda kuidas inimesed suhtuvad asjadesse üleüldiselt. Tore on hommikul lehvitada töömeestele, kes su maja ees teed üles kaevavad masinaga, mis paneb maja raputama. Vahel isegi kaevavad mulle augu tee peale ette, ja selle asemel, et kurjalt mind kuskile mujale saata, pakuvad nad end mu ratast tassima üle augu. Inimesed tee peal naertavad, lilleaia omanik ütleb mulle igal hommikul "goedemorgen", vihmaga lasevad autod sind alati igale poole esimesena, poes müüjad on alati väga sõbralikud ja abivalmid, koolis inimesed alati aitavad mind kui ma palun ja naeratavad kui nendele hommikul vastu sõidan (mina sõidan koju pärast esimest tundi vahel) ja see nimekiri võiks edasi minna päris pikalt. Enesetunne on iga päevaga parem, tahan aina rohkem igale poole tormata ja teha. Jalgpalli mängimine on ka kindlasti üks väga hea otsus, mille tegin siia saabudes. Kolmapäeval pärast õhtusööki kujutaks ette, et lähen lösutan kuskil kuni saabub aeg magama minemiseks, aga niipea kui väljakule jõuan, saan sellest tundest kohe üle ja olen 100% valmis jooksma õhtul kell 9 palliga igale poole.

 

 

 Vahepeal oli õnn näha Gretet ja Halinat. Pilt Halina häärberist.

 Käisin Holland vs Kolmubia mängul jalkameeskonnaga. 5+ (või Holland mõõtmetes 10)

 Keeletestil jäi aega üle ja kasutasime võimalust uute tantsusammude õppimiseks.

 Claudia tegi mulle albumi enne Eestist lahkumist. Iga nädal saan pildi võrra edasi keerata. Selle nädala pilt vajas jagamist.

 Tegin juustu.

 Ming'iga juustu kallamas.

 Eestlased teevad nalja teiste amatööride üle.

 Tunnen end väga koduselt selles vormis.

 Meie ringkonna vahetusõpilased. Ja lehmad ja siis veel üks kass.

Tuli vist hea juust. Pole päris kindel.

 

 

Nagu näha, siis olen viimase kuu aja jooksul palju teinud, palju näinud. Kõike enam ei mäleta ka.

Selle nädala jooksul võib tegelikult veel üht juttu oodata, mis on seotud kohalike traditsioonidega.

 

Varsti kuulete!

 

Tadaa

Inger



DIABETES

Lugu sellest, kuidas mina sain 17-aastaseks.

 

Ere the sun rises.

 

Päev algas suhteliselt rahulikult ja samas ebameeldivalt. Keegi ei taha ärgata kell 6.15 oma sünnipäeva hommikul, kas pole mitte tõsi (samas, kes teab....) ? Aga kui ma ärkasin, siis olin esimene inimene terve maja peale üleval. Tegin igahommikuseid asju ja kui majast väljusin, siis üles oli tõusta jõudnud vaid Cor, kes siis mulle õnne soovis enne kui lahkusin.

Kooli jõudes oli kõik suhteliselt tuim, kuigi sõit sinna osutus meeldivaks toreda muusika ja ilusa päikesetõusu tõttu. Inglise keele tund hakkas pihta nii, et keegi ei aimanud et mul sünnipäev on. Peale seda tundi oli mul 3 vaba tundi järjest, mille puhul tavaliselt lähen koju, kuid seekord mitte. Õues sadas vihma ja kuna minu sõpradel olid 2 tundi ära jäetud, siis mul oli, kellega neid vabu tunde veeta. Istusn Li  Cheniga rahulikult mingile pingile, vaatasime tema telefoninst multikaid kui järsku nurga tagant astus välja 5 klassivenda šokolaadikoogiga, millel oli suured šokolaaditähed nimega "INGER" ja "17" küünal. See oli väga-väga šokeeriv, eriti veel kui nad laulma hakkasid ja majapidaja tuli ka juurde ja veel mingi õpetaja tuli kohe vaatama, mis toimub. Ma pole harjunud.

Kui küünlad olid puhutud, siis istusime kõik koos laua taha istuma ja hakkasime kooki sööma prantuse keele õpetaja poolt loovutatud plasttaldrikute peal. Nad isegi andsid mulle kingitusi ka- põhimõtteliselt "diabetes" ehk suhkruhaigus võtab lühidalt kokku nende kingituse. Karp täis hapuribasid, toblerone, mingi hollandi sinterklaasi küpsised, stroopwaffelsid ja siis sain veel ühelt klassivennalt Liverpooli nr1 Fan pastaka. No kui kooki pidin lahti lõikama, siis käed värisesid terve aja ja kooki ka süüa ei saanud selle sama faktori tõttu. Ühesõnaga, väga väga tore ja armas neist.

Kuidas ma selle küll lõpuni söön?

 

Pärast seda jätkus päev üsna rahulikus tempos, sest keegi peale sõprade ei teadnud midagi mu sünnipäevast (õnneks või kahjuks). Kuid see kõik muutus kui prantsuse keele õpetaja niiiii lahke oli et teatas tunni ajal tervele klassile, et mul on sünnipäev. Selle peale pöörasid kõik järsku pead minu poole, kuna istun klassi kõige tagumises pingis, ja soovid õnne läbisegi. Mul hakkas sellest lihtsalt kole piinlik, tõmbasin näost punaseks ja ütlesin "merci". Õpetaja lasi mul seejärel klassile selgitada, mis ma sünnipäevaks sain (tuletan meelde, et tema nägi kui mulle kooki toodi) ja siis kui ta küsis mult, kui vanaks ma sain, siis pea lõi tühjaks ja mitteüheski keeles ei tulnud meelde, kuidas on 17. Kõik naersid selle peale ja siis kui lõpuks ütlesin "dix-sept" siis mind jäeti rahule ja sain piinlikust ilma pilkudeta nautida.

Päeva jooksul veel paar inimest nii-öelda juhuslikult said teada ja soovisid õnne. Inglise keele tund oli juhtumisi ka päeva viimane tund (tunniplaanid siin ruulivad) ja seal vaatasime Doctor Who'd taaskord, seekordseks episoodiks oli "Blink", mille õpetaja valis välja Halloweeni puhul. Kuna olin seda näinud juba, siis mulle see hirmu ei valmistanud, see-eest aga sain nautida klassikaaslaste koha peal hüppamist.

Koju tulles ei olnud enam kedagi siin, nii et tulin oma tuppa ja  hakkasin sünnipäevaõnnitlustele vastama. Õhtusöök algas kell 6.30 ja sünnipäeva puhul oli söögituba kaunistatud ning minu taldrikule oli kingitustekuhi pandud. Pere soovis ka õnne ja siis sõime minu üht lemmiktoitu ja kuulasime taustaks the Beatles'eid. Söögi lõpuks olin nii täis, et Karlijni küpsetatud kook enam sisse ei mahtunud.

 

 

 

Õhtu lõppes traditsioonilise "the Voice of Hollandi" vaatamise ja kohvi joomisega ning kuna olin päevast täiesti läbi ning tüüpiline lõunauinak jäi seekord vahele, siis läksin magama hea tundega.

 

 

Tänan kõiki õnnitluste eest, aitäh vanaema Viljale kaardi eest, sain ilusti kätte, aitäh vanaema Terjele kirja eest!

Hollandi sünnipäev oli ütleme nii et suhteliselt erinev sellest, millega tavaliselt olen harjunud.

Veel tänan oma ülitoredat Eesti klassi selle video eest, mis mulle saatsite!! Üldse polnud valmis selleks.

 

 

Tadaa

Inger

 

 

PS, vabandust et rohkem pilte pole, aga see-eest tegin ehk liialt detailse päevakirjelduse ;)





EMA, MA KÄISIN BELGIAS

Korduvalt on öeldud, et tuleb alustada tabava pealkirjaga. Ega ma tegelikult seal nii väga pikalt ei olnud, aga vale see ka ei ole!
Järgnevalt räägin teile oma vaheajast, kuna olen kodus haige ja blogi kirjutamine tundub hetkel kõige mõistlikum tegevus olevat.
Esmaspäeval, nädal aega tagasi sõitsime Jorieni, Karlijni ja Daaniga Eindhovenisse, ema ja vanaema tulid teise autoga ja tegelikult jõudsid enne meid kohale. No see ei olnud päris Eindhoven, pigem seal lähedal mingi puhkekeskus, kus rentisime maja nädalaks ajaks. Samal päeval oli ka Jorieni sünnipäev, nii et õhtul läksime mingisse Itaalia restorani sööma selle puhul. Kolmapäeval liitusid meiega isa ja Jeroen.
Järgnevatel päevadel käisime ujumas, sõitsime rattaga (Belgiasse), jalutasime ringi ja leidisme mingi lasteloomaaia, mina lugesin raamatut "The Luminaries", mis võitis Man Bookeri peaauhinna sellel aastal (800 lehekülge!!!) ning õhtuti vaatasime telekast jalkat ja the Voice of Hollandit või mängsime Rummikupi ja Hearts'e. Ütleksin, et oli päris tore puhkus, sest enamuse ajast saime vedeldada igale poole ja nüüd tuli meelde, et reedel käisime Eindhovenis šoppamas. Mina ja Karlijn tahtsime Primarki ka minna, aga muidugi olid seal parajasti renoveerimistööd käsil..

 Kaarti ei oska lugeda, aiai.

 Rattarada metsa sees!

 Käisin küll Belgias...

 Võiks öelda, et vaade on lausa maaliline...

 Poes.

 Kõik on tema omad..

 Oravad ronisid akna taga!

 Perega sõime viimase õhtul gurmeed!

 Igal ühel oma liha, keskel pann säriseb ja paned peale millal tahad. Ülihea.

 

 

Ega mul rohkem ei ole midagi rääkida hetkel, aga ma olen suhteliselt uimane ka nii et järgmise korrani.

 

Tadaa

Inger